Ramsese vembud

Oli ilus päev. Ramses ja tema peremees läksid kalale. Ramses kandis õngi oma seljas. Linnud tahtsid istuda õngede peale. Ramsesele see ei meeldinud ja ta ajas linnud ära. Lõpuks kuulis Ramses veevulinat.

Nad olid jõudnud järve äärde! Ramsese peremees Remus hakkas kala püüdma, aga äpardus ja kukkus maha. Ja oi, oi, mis juhtus, õngekonks hakkas kukkuma kõrgelt ülevalt ja kukkus, ja kukkus ja kukkus, kuni lõpuks oli mehe näole väga ligidal ja siis kukkus mehe pea kõrvale. Ja nüüd oli õngenöör väga sassis! „Oh, see läks hästi!” ütles mees.

Ramses sättis mitu õnge kalda äärde püsti. Siis mõtles ta mis on puudu ja avastas, et oli unustanud heaks õnneks sülitada vette. Ta sülitas ja ühele vaesele kalale läks sülg (plärtsaki!) pähe. Kalal hakkas paha olla ja ta näitas jubedat grimassi. „Fuih, jube!” ja ta kadus vee alla.

Siis pistis Ramses pea vee alla, et teada saada, kas kala näkkab. Seal oli üks kala, aga mitte õngekonksu küljes.

Samal ajal oli Remus püüdnud kinni ühe kala. „Oh! On see vast suur kala!” Ta tiris ja tiris ja tiris ja samal ajal tundis ta, et ta tagumikul on jube ebamugav. Ramses oli pea vee alt välja võtnud ja vaatas nüüd oma peremeest. (Tõeline tobu!) Ta aitas Remusel aru saada, mis tal viga on. (Ta oli kogemata oma õngenööri oma pükste külge visanud!)

Pärast seda sai Remus päriselt kala püüdma hakata. Ta viskas õngekonksu nii kaugele, et see jäi teisel kaldal puu külge kinni! Täna ei vedanud vaesel mehel üldse.