0:00

Kell oli saamas kaksteist öösel. Kristin avas oma silmad. Õuest kostis müristamist ja tüdruk ei saanud und. Ta ärkas ja otsis laualt küünla ning tikud, millega valgustada tuba. Laps tõmbas tiku põlema ja sai kohe julgust juurde. Elekter oli ära. Kartmatu mudilane asetas sussid jalga ja otsustas natuke süüa. Kristin läks trepist alla hämaruse ja küünlaleegi saatel. Köögis asus ta keha kinnitama. Oli väga vaikne. Kristin värises ja avas külmkapi, kus oli roheline salat. Kristinile maitsesid hapukad rohukarva salatilehed. Järsku läks külmkapi uks kinni, mis tekitas kerge tuulehoo, mis omakorda kustutas küünlaleegi. Kristin vaatas kella, mis näitas 23:58. Kristin teadis, et voodis on tal kindlasti meeldivam ja hakkas kompima enda ümber, et jõuda trepi äärde. Magusast söögist ja salatist otsustas ta loobuda, sest hirm saab näljast iga kord jagu. Tüdruk nägi akent ja lai vari hiilis sealt üle. Vari näis tahtvat aknast sisse tulla! Kristin oli sõnatu, õues kärgatas välk ja plika hakkas trepist üles jooksma. Avaratel treppidel lippamine oli küll riskantne, aga kuju tundus palju ohtlikum. Tagasi vaadates nägi Kristin musta, helendavat kuju. „Ei! Ei! Ei!” kriiskas laps. Rahulikkusest oli saanud ärev hirm. Kuju susises hirmsalt „Šurm šaab šelliše šöögi täna!” Võõra hääl oli samal ajal tume ja susisev. Järsku läks Kristinil hirmust silme ees mustaks.(Põmm! Pauk! Kärakas!) „AAAAAAA!!!
Hommikul olid Kristini vanemad väga lõbutud. Lõbususest oli asi väga kaugel. Nad olid kaotanud lähedase inimese. Kristini laip lamas treppide all, silmadeta ja veriste põlvede ja küünarnukkidega, veidras jooga-asendis. Kell oli seisma jäänud ja näitas täpselt kell 0:00……
Ema ja isa kolisid sealt majast kaugele ära ja inimesed, kes juhtuvad sinna majja sisse jääma kell 0:00 ei välju sealt enam kunagi ….